Eritellimus
Torii
See oli kodu, kus osati sisekujunduses toetuda ekspertidele. Iga detail oli koos sisekujundajaga läbi mõeldud: valged seinad, eritellimusel tammepuidust mööbel, prantsuse rõdud ja vaade Tallinna südalinnale. Selle puhta japandi keskel oli omanikel ruumi olla nemad ise: töötada türkiissinise arvutilaua taga, koguda kroomitud riiulid vinüüle täis ja lülitada end õhtuti välja, värvides paint by numbersi laigukesi.
Diivani kohal oli üle kuue meetri kõrgune sein, kuhu sooviti midagi suurt, mis oleks selle sisearhitektuuri vääriline. See, et selline töö usaldati minu kätesse, pani mind tundma, et võin endast parima välja panna.
Olin just Jaapanist tagasi tulnud ja tellija arvas, et ka maal võiks sealt inspiratsiooni saada. Minul oli Jaapaniga aga keeruline suhe, sest suur osa ootustest ei täitunud ja igapäevaelu tundus seal üllatavalt külm ja tavaline. Tõelise Jaapani leidsin hoopis väikestest asjadest: sellest, et inimesed tõesti kummardavad sulle ka metroos mööda minnes, nende kummalisest maitsemeelest, kus põhilised maitsed on lääge ja toores, ja kergendustundest, kui silmapiirini kivisest Tokyost välja saad ja näed, et Jaapan on siiski üks lopsakas mägine saar keset ookeani.
Maal ei tulnud mulle kohe. Lõpuks alustasin torii väravate punasest, oma suurest ootusest jaapanile. See tundus valges korteris väga riskantne, aga teadsin, et see on sinna õige. Seejärel olin mitu kuud kannatlik, kuni orgaaniline taust hakkas ise tekkima: nägin, kui pintsel tegi õige tekstuuri, ja kordasin seda, tundes kiht kihi haaval ära et tervik hakkab moodustuma. Viimasena lisasin väikesed sinised meenutused ookeanist, et punane päriselt esile tuleks.
Eraldi vaadates oli maal üsna vali, aga seinal sai temast kogu ruumi ankur, see loominguline jõud, mis saab sündida just tasakaalus ja rahulikus kodus.
Tellija soovis kunstiteost, mis sellesse koju kuuluks. Torii on minu vastus.
